Kui range tuleks olla lapsega?

Kohati tundub, et laste kasvatamine on käest ära läinud. Lapsed vajavad kindlaid reegleid, mistõttu väärtused ja piirid on väga olulised, et lapsed hilisemas elus hakkama saaksid. Isegi loomad-linnud kasvatavad oma “lapsi” kindlate reeglite järgi, aga looduses on see ka ülioluline, sest halvasti ettevalmistuna järeltulijad hukkuvad. Inimühiskonnas asi nii kardinaalne pole, aga edasijõudmist elus mõjutab kasvatus kindlasti.

Lapsi ei peaks kasvatama “vati sees”, neid tuleb õpetada hakkama saama ka ebameeldivate olukordade ja raskustega. Inimene ei tohiks iga ebaõnne korral alla anda või lihtsalt minema kõndida. Vanematelt nõuab kasvatus eelkõige tingimatut armastust, järjekindlust, pingutamist, visadust ja rohkelt aega. Tänapäeva kaootilistes peresuhetes on raske tagada tõelist järjepidevust või õpetada traditsioone ja väärtusi. Kui on öeldud “ei”, siis on “ei” ja erandeid ei tehta. Kui öeldust sageli kõrvale kaldutakse, siis kokkulepped enam ei kehti ja laps õpib manipuleerima. Vanemad peavad kasvatuses ühte joont ajama, pendelkasvatus head tulemust ei anna. Ilma reeglite ja kokkulepeteta muutub laps ebakindlaks ega saa aru, kuidas asjad tegelikult on.

Lapsele ei tohiks valetada, talle tuleb vaid seletada elutõdesid arusaadavas keeles ja rahulikult. Täiskasvanud peaksid ka enda vigu tunnistama, lapsed annavad andeks ebatäiuslikkuse ja vead, aga ei anna andeks kokkulepete murdmist ja valetamist. Kõige halvem on aga vanemate ükskõiksus ja hoolimatus.

Olulisemad asjad, mida laps peaks kodust kaasa saama:

Söögilauas käitumine:

Kui lapsed pidevalt söögilauas vadistavad ja muude asjadega tegelevad, jääb söömine kõrvaliseks. Lisaks segavad lapsed vahele ka vanemate jutule. Lauakombeid on lastele vaja õpetada maast madalast. Vestlemine õhtusöögilauas on lubatud, kui igaüks tohib midagi öelda ja kuulab siis ka teisi. Kui laps kogu aeg vahele räägib, siis tuleb talle lihtsalt öelda, et sina juba rääkisid. Söögilauas kõneldakse asjadest, millest ka lapsed aru saavad ja mis neid huvitavad. Argipäevased ja perega seotud teemad ei eruta liigselt ega riku söögiisu. Samas on mugav õpetada põhitõdesid lauakommetest. Ideaalsel juhul võiks pere ka tänapäeva kiires maailmas leida aega istuda ja süüa ühe laua taga kõik koos. See liidab inimesi ja söömine muutub nauditavamaks. Restorani ei lähe ju keegi vaikselt nohisedes sööma, vestlusel on oma oluline roll sellistel ühistel söömaaegadel. Kui lauas on ka külalised, siis peaks laps pigem vait olema. See on märk halvast kasvatusest, kui laps kogu aeg täiskasvanute jutule vahele räägib. Külalistega koos peaksid laua ääres istuma alati ka lapsed, esiteks on see hea võimalus kombeid harjutada ja annab lastele signaali, et nad on peres olulised. Neil tuleb vaid meeles pidada, et külalistega lauas istudes on vanematel inimestel kõnelemise eesõigus. Et lapsed saaksid lauakombeid õppida, võiks iga päev olla vähemalt üks pere toidukordadest selline, kus kõik koos söövad ja laud on kenasti kaetud.

Magamaminek:

Õhtuti on peredes ikka üks ja seesama tsirkus, laps pole unine ega taha veel magama minna. Vaidlevad sel teemal igas vanuses lapsed. Mõistlik oleks määrata lapse vanusest olenev kindel aeg voodisse minekuks. Päev tuleks lõpetada koos lapsega, kindlad rituaalid on abiks: unejutu lugemine, päevast rääkimine, õhtused hügieenitoimetused jm. Kui väike laps üha voodist välja tuleb, siis tuleb ta sinna tagasi saata igasuguseid ettekäändeid ignoreerides. Laps võib kuulata midagi või suurem laps võib ise lugeda, aga ta peab oma voodisse jääma. Nutitelefon või arvuti ei ole enne magamaminekut hea abivahend. Kasvavale lapsele on piisav uneaeg tervise seisukohalt ülioluline, see tasakaalustab tema närvikava, aitab taastuda päevastest muljetest. Aju ja keha vajavad regulaarselt puhkust, et hästi funktsioneerida.

Teler ja nutiseadmed:

Laste pidev põhjendus on, et kõik võivad ja mina mitte. Teler ei peaks kodus kogu aeg taustaks mängima nagu raadio, teleri mõju on hoopis teistsugune. Lapsega koos võib panna paika plaani, milliseid saateid-filme ja millal vaadatakse. Väiksemal lapsel võib lasta ise teleri välja lülitada. Sellise kavala nipiga lepib ta paremini, et peab vaatamisest loobuma. Lapsele võib pakkuda asendustegevuseks muid võimalusi: sportimist, lauamänge, muusikaõppimist, õues mängimist, lugemist, joonistamist, voolimist, meisterdamist vm. Nutiseadmete kasutamisele peaks mingi kindla piiri kehtestama, et see ei muutuks sõltuvuseks. See ei tohiks olla ennastunustav pidev tegevus, nii et reaalsustaju kannatab. Selle kõige juurde kuulub ka internetist tulenevate ohtude järjepidev segitamine.